Kas oleme sattunud vastuvoolu ujuma? Võidud on meid maha jätnud.

Juba teist sportmängu järjest oleme pidanud võistkondlikult alla neelama kibedaid mänge. Sel korral tunnistasime vastaste paremust gümnaasiumi noormeeste korvpalli turniiril. Jah, peame tunnistama, et ainult tahtmisest üksi jääb väheks, oskused on ka ikka väga olulised, seda eriti nii tehnilisel spordialal nagu on korvpall. Oh meid naiivseid, läksime Tallinna koolinoorte MV alagrupimängudele korvpallis jalgpalluritest koosneva meeskonnaga. Vahetundides võimlas korvpalli mängimas käivad poisid arvasid, et võiks ju proovida. Ega peale õpetaja ei teagi ju õpilased, milline tase tegelikult neil võistlustel on, aga "ära tapa" laste soovi olla aktiivne ja ülesandmine võistlusteks saigi tehtud. 2 kuud varem oli ka teada, et kümnest ülesantavast mängijast on meil ju vähemalt 2 väga heal tasemel korvpallurit. Vigastused ja oma klubimängud ei hüüa aga tulles, nii asusimegi RAM kooli võimlasse teele vaid harrastus korvpalluritega. 

Koolimängude süsteem on veidi teine, kui oleme harjunud televiisorist nägema. Mängitakse 4x6 minutit jooksvat aega. Esimene ehmatus ehk mäng 21. Kooliga oli ikka väga hull. Unustasime kõik korvpalli mänguga seonduva. Tegime võistkondlikult uskumatuid sööduvigu, st viskasime lihtsalt ruttu palli käest ära, visked korvile läksid "ässa". Oli tunne, miks me siia tulime. Võtsime eesmärgiks saada vähemalt 2 punkti, et ei saaks 0-ga. Vastased nautisid mängu, nagu meid platsil polekski. Õnneks oli meil treenerina pingilt võtta JOOSEP PÕLDRE, kes vigastusest taastuva korvpallurina sai meie mängijaid juhendada ning tegi seda väga rahulikult ja vaoshoitult. Suutsime siiski oma eesmärgi täita ja enamgi veel, lõppskooriks kujunes 50:10 meie kahjuks. Teine mäng Mustamäe Gümnaasiumiga oli juba üldpildis natuke nauditavam, tegime vähem vigu ja vastane oli ka natuke rohkem "meie puust". Võiduni me ei küündinud, ka selles mängus olime pidevalt tagaajajate osas. Mäng lõppes Mustamäe Gümnaasiumi kasuks 32:26. Viimane mäng tuli siis vastamisi minna korraldava RAM kooliga, kes osutus meie alagrupi võitjaks. Nagu sportlaskeeli öeldakse, olid vastased meie vastu platsile saatnud "kaerad" ehk II ešeloni mehed. Aga ikka läks rahmeldamiseks, olgu või kolmanda ešeloni mehed, aga jalgpalluritega kossumeestele vastu ei saa. Kaotusnumbriteks 45:15.

Õpetajana panin kenasti kirja kõik kolme mängu peale individuaalselt visatud punktid. Õnneks said kõik mängijad " käe valgeks" ehk punktid protokolli. Meie võistkonna resultatiivseimaks mängijaks osutus KEVIN KIVIMAA visates 15p, talle järgnes ERKI HALJASMÄE 12p, edasi HENRI KATS 7p, siis LAURI TŠUGART, MARKUS KASTEMÄE ja JOOSEP KUUSLER kõik 5p ning SEBASTIAN USTAAL 2p.

Võistkonna treeneri rollis olnud Joosep Põldre kohta sõnas Erki: "Joosep, sinus voolab treeneri DNA"  ning mängude järgselt võttis turniiri kokku sõnadega: "Ägeda kogemuse võrra saime targemaks ning järgmine aasta oleme kindlasti paremad ja loodetavasti on meil rohkem kahuriväge ka!" Mina õpetajana olen Erkiga kõikides ütlustes sama meelt ja spordipoisid on ikka üks vahva kamp!