Pelgulinna Gümnaasiumis avati uus kooliaasta suvesoojaga ja rannaliival. Liikumisõpetuse õpetajad on võtnud nõuks, et iga aasta uut moodi ja võimalusel erinevates kohtades. Sel aastal on kooli algus olnud nagu suve vaheaja jätk, ilmad kuumad, päike kõrvetamas ning rannaliiv tulitas talla all. Nagu tavaks saanud, siis ikka kogu kool korraga. Nii plaanisimegi üritust ligi 600 õpilasele ja õpetajatele.
Algatuseks segasime võistkonnad omavahel ära, moodustasime 10 võistkonda, kus pea igas keskmiselt 12 võistlejat. Spordipäeva ülesanded näitasid ette gümnasistide ja õpetajate segavõistkonnad, neile järgnesid VI ja II klasside segavõistkonnad, siis IX klasside ja IV klasside segavõistkonnad, siis VIII ja V klasside segavõistkonnad ning lõpuks VII ja III klasside segad või segased, kuidas lugeja soovib.
Võistelda tuli neljal erinevate vahenditega ülesandel, kus esmatähtis oli koostöö.
Esimeseks alaks hüpitsaga paarisjooks, kus tuli hüpits tuua, vedada võistkonna jalgade alt läbi ja tagasi teel üle peade alguspunkti viia ja sedasi kogu võistkonnal. Oi-oi, kui raske oli rannaliival joosta, siis hüpata, isegi kükitamine lõpuks oli vaeva nõudev. Sellega said kõik võistkonnad toredasti hakkama.
Järgmiseks alaks oli pallivise. Võistkonnad valisid endi seast välja kõige tublima viskaja - püüdja ehk kapteni. Tema jäi siis veepiirile. Teised kogunesid kolonni kaptenist 5m kaugusele. Nüüd hakati palli viskama nii, et kes kaptenile tagasi viskas kükitas. Sedasi kulges palli teekond nagu rongis. Võitis võistkond, kel "rong" esimesena kükitas ja kaptenill käsi palliga üleval. Nii mõnigi pall leidis tee merre, Ega see täpse maa viskamine polegi nii lihtne, kui esmalt paistab. Päike paistis ju ka!
Nüüd oli võistlusülesandeks paigalt kaugushüpe. Ikka rannaliival ja veidike kaldega mäkke. Võistlejad hüppasid eelmise hüppaja jälgedest edasi. Kohtunik luges kokku hüpped kuni finišit tähistava ääreni. Vot see ülesanne osutus paljudele keeruliseks, aga usun, et kui oleks tähele pannud ja täpselt jälginud, kuidas ette näidati, polekski nii keeruline olnud, aga mere ääres ongi raske keskenduda.
Viimane ülesanne oli esimesega võrreldavalt väga emotsionaalne. Tuli veidi mäest alla mere poole joosta ja läbi rõnga söösta ning tähiseni jõuda. Järgmine laps sai stardi siis, kui kohtunik loa andis. Sedasi ennetasime "lastehunnikut" rõnga taga ja ilmselt ka nuttu ja hala.
Kokkuvõtteks saame lugeda spordipäeva kordaläinuks, täname õpilasi ja õpetajaid, kes sportlastena kaasa lõid. Suur tänu õpilastele ja õpetajatele, kes kohtunikena abiks olid ja muidugi endid, liikumisõpetajaid, kes me mõtleme välja tänapäeva kooli liikumisülesandeid, mis peaksid olema kõikidele meele järgi ja ei tohiks tekitada stressi. Tähtis on liikumine ja sellest tuntav rõõm!
No comments:
Post a Comment