3 päeva sporti ja ootust, et ilm peaks!

Spordiaasta on nüüd avatud ka Pelgulinna Gümnaasiumis, kus tähistasime spordipäeva läbiviimisega koguni kolme selle aasta tähtsat üritust: SEPTEMBER - liikumise kuu, üle eestiline spordinädal ning Pelgulinna Gümnaasiumi spordiaasta algus.

Igal sügisel hoiavad koolivõistluste korraldajad hinge kinni, et ilm oleks õpilastele sportimiseks sobilik. Miks õpilastele? Aga just sellepärast, et lapsed tuleksid rõõmuga välja, et poleks külm ja vihmane. Täiskasvanutele ja emapiimaga spordipisiku saanud inimestele ei olegi ilm esmatähtis, nende jaoks on liikumisrõõm ilmaoludest olulisem. Öeldakse ju, et pole halba ilma, on vale varustus/ riietus.

Nii saigi liikumisõpetajate, huvijuhi ja ilmataadiga kokkulepitud, et 22-24 september tuleb ilus ilm, kus piisavalt soojakraade ning ei piiskagi vihma. Nagu palutud, nii ka juhtus, kuigi öö vastu reedet "ladistas" vihma ning röövis korraldajatelt meelerahu. Hommik ikka ööst targem ja spordipäev sai oma rõõmsa jätku.

Sellel aastal panime spordialades rõhu visetele ja tõugetele. Kõrvale ei saa aga jätta spordipäevade läbi aegade kõige tähtsamat ala - klassidevaheline pendelteatejooks. Lendude kohalolevate õpilaste arvust moodustatakse maksimaalselt paljudest õpilastest klassi koondvõistkond. Oli klasse, kus võistkonna moodustamine oli keerulisem, kuna kõik lapsed olid valmis oma klassi au eest jooksma (1a ja 6b) ning selline suhtumine teeb rõõmu. Lisaks pendelteatejooksule läbisid lennud teemajaamad: võrujooks, kus aja peale tuli klassi võistkonnal 20m kauguselt kordamööda tuua kodupulga otsa 50 nn 1990ndate aastate moeröögatuseks kujunenud plastmassist värvilised käevõrud, disc golfi puttamised erikaugustelt, topispalli tõuked ja tennispalli täpsusvisked. Eelmise aastaga võrreldes läks kordamisele vaid tennispalli täpsusvise, aga 7. klassi noormehe märkusele, miks see ala uuest? Vastan: "Kordamine on liikumisõpetuses oskuste ema ja mis eelmisel aastal kehvemini, see järgmisel aastal uuesti" Nii saigi parem.

Spordipäeva avasid kõige väiksemad. Võistlustulle asusid 1.-4. klassi õpilased. Korrektselt õpetajate kannul läbiti võistlusring ilma suurema kärata ning väga organiseeritult. Juhendamine, kuidas mingit harjutust sooritada oli sellise süsteemi puhul ideaalne. Peale päeva lõppu hääl alles ja tuju hea. Protokolli leiate juuresolevalt pildilt.

Teine võistluspäev oli neidude ja noormeeste päraslt, võistlustules 9. klassid ja gümnaasium. Nüüd tuli mängu ka tuuline ilm, mis ilmselt kõige rohkem mõjutas tulemusi disc golfi puttamisel. Eks üsna suurt rolli mängis ka noorte inimeste kõrged egod, suurima punktisumma saamiseks üritati ikka kaugemalt korvi tabada. Tuul aga seljatas mitme noore soorituse ning skoorkaardile tuli märkida oluliselt väiksem tulemus, kui oli sooviks saavutada. Topispalli tõuked aga seevastu tekitasid mitmeski noores mehes soovi proovida päris kuulitõuget. See on väga tervitatav nähtus tänapäeva koolis. Protokoll jällegi juuresoleval pildil.

Kolmas võistluspäev algas, nagu juba mainitult vihmahirmus, aga mida ei tulnud, oligi vihm ja kõige tipuks oli veel tuulevaikus ka meie päeva päästmas. Võistlustules kõige suurem vanusegrupp, 5.-8. klassid, kokku 16 klassi. Selles vanuseastmes näitasid õpilased üles suurimat huvi, kuidas neil teistega võrreldes läheb. Arvan, et see on kõvasti kinni väljaspool kooli toimuvast spordi harrastusest. Viitsivad ju selle vanuseastme noored veel regulaarselt treeningutel käia ja ka võistlustel osaleda. Sellest ka nende hasart, väga tervitatav nähtus! Sellel päeval juhtus ka üks "intsident". Mina, liikumisõpetaja, arvasin, et noormeestel tänapäeval kätes vähe jõudu (ei jaksa oma kehagi rippes üles vedada), aga näe jaksasid disc golfi korvi kooli staadionilt mööblimaja juurde viia (30m). Aga mina, "tugev naine" jaksasin selle sealt tagasi tuua ja veel koolimajjagi sõprade abiga tassida. Seega lõpp hea, kõik hea.

Liikumisõpetajad tänavad kõiki osalejaid, eriline tänu klassijuhatajatele ja asendusklassijuhatajatele. Olite väga tublid abilised, koos saab alati parem!