Kui kooli saabub teade lauatennise koolinoorte võistlusest, siis otsime õpetajatena üles oma "vana kahurväe", sest kelle peale sa veel saad kindel olla, kui mitte neile, kes on alati valmis kooli spordiau kaitsma ning teevad seda nii hästi, kui oskavad. Sel korral oli meie, Pelgulinna Gümnaasiumi esinduses vaid põhikooli poisid, neljast kolm selle ala harrastajad muudest tegevustest vabal hetkel.
Rico Palu, Robi Mikk ja Huko Kibus olid kooli võistkonnas juba siis, kui olid alles VI klassi junsud, nüüd on nad sirgunud juba IX klassi noormeesteks, aga lauatennises ikka kindlalt kooli esinduses. Neljanda liikmena saime võistkonda VII klassis õppiva
Erik Sprivuli, kelle harrastusest lauatennist mängida, lausa treenida saime aimu tänu kord kuus esitatavast liikumispäevikust, kus õpilased oma koolivälist liikumistegevust kaardistavad. Tagasihoidlikus ei ole alati voorus, eriti, kui teed midagi hästi ja sellest on peale enda ka teistel kasu.
Nii siis asusidki Kristiine Spordihallis (Forelli 12) võistlustulle noored, kes jagati 20 korrektselt paigaldatud lauatennise laua taha mängima. Võistluskorraldus oli ladus, tuli vaid olla tähelepanelik ja kuulda oma nimi ja laua number, kus järgmist mängu mängida. Uskuge või mitte, aga mina telefonis surfavat lauatennisisti ei märganud.
Kuna protokollid pole kooli saabunud, siis täpsemaid kohti meie mängudest ei teagi, kui siis, et Rico Palu nime ees oli 16 ja Huko Kibusel 18. Nõnda arvame, et nii see oligi. Aga arvestades võistlejate arvukust, on need tublid tulemused seda enam, et lauatennist pannakse ikka koolis esindama enamasti trennilapsed.
Igal juhul täname oma vahvaid pinksiste ja õpetajaid Riinat ja Read, kes oma vabal tunnil Forelli kihutasid ja mitte kalale, vaid oma õpilastele kaasa elama.
No comments:
Post a Comment